Monday, January 11, 2010

Suzanne Collins "Näljamängud"



Haaras algusest lõpuni. Pisut eelarvamust tekitas temaatika teadmine, kuid õnneks pidin pettuma. Ehk pisut lääge oli pikitud armulugu, kuid ilma selleta paistis õnnelik lõpp kaduvväike. Kuigi kas siiski? Peeta ei tekitanud minus tundeid, pigem vastumeelsust oma allaheitliku loomu poolest. Väkk. Tema küll unistuste printsi tiitlit ei vääri. Vähemalt minu jaoks mitte.
Üle pika aja sai esimene osa ka konkreetse lõpu. Pisut väsitav oli siiani lugeda ... ja siis kannatamatult oodata järgmise osa tõlget. Edasi tahaks teada küll, kuid õnneks painavaid mõtteid maha ei jäänud. Ja siinkohal seda kõike positiivse poole pealt. Et siis tahaks uut osa aga küüsi närides raamatupoe ukse taha seisma ei jookse. Siinjuures unetu öö ma endale siiski sain. Kella 6-ni hommikul ei ole just minu stiil unega võidelda ja lehti neelata!

No comments: